Kui vanemad lahku lähevad, tuleb varem või hiljem lauale küsimus: kas laps jääb mõlema vanema ühisele hooldusele, või on mõistlik taotleda ainuhooldust? See on üks emotsionaalsemaid ja sagedamini valesti mõistetud teemasid perekonnaõiguses. Selgitame, mida need mõisted seaduse järgi tähendavad ja millest lähtub kohus, kui vanemad ise kokkuleppele ei jõua.

Lähtepunkt: ühine hooldusõigus on seaduse vaikimisi lahendus

Eesti perekonnaseaduse kohaselt kuulub lapse suhtes hooldusõigus mõlemale vanemale ühiselt, sõltumata sellest, kas nad elavad koos või on lahku läinud. Lahutus või kooselu lõppemine ei tähenda automaatselt, et keegi hooldusõiguse kaotab. Ühine hooldusõigus tähendab, et olulisemad lapse elu puudutavad otsused — kooli valik, elukoht, tervishoiuga seotud küsimused, usuline kasvatus — tuleb teha vanematel koos, üksmeeles.

See ei tähenda, et laps tuleks vanemate vahel füüsiliselt “pooleks” jagada (piltlikult). Ühise hooldusõiguse juures elab laps enamasti püsivalt ühe vanema juures, teisel vanemal on suhtluskord, kuid otsustusõigus olulistes küsimustes jääb mõlemale.

Millal räägime ainuhooldusest

Ainuhooldus tähendab, et üks vanem saab õiguse teha lapse eluga seotud olulisi otsuseid üksinda, ilma teise vanema nõusolekuta. See on erand, mitte reegel — kohus ei anna ainuhooldust lihtsalt sellepärast, et vanemad omavahel ei klapi või suhtlemine on tülikas.

Ainuhooldusele üleminekuks peab kohtule tõendama, et:

• vanemate vahel puudub võimalus jõuda olulistes küsimustes kokkuleppele ning see kahjustab last;
• ühise hooldusõiguse jätkumine seab lapse huvid või heaolu ohtu (nt vägivald, sõltuvusprobleemid, hoolimatus);
• teine vanem ei ole suuteline või valmis last kasvatavas rollis reaalselt osalema.

Praktikas on kohtud siin ettevaatlikud — pelgalt konfliktne suhe endise partneriga ei ole piisav alus. Kohus lähtub eelkõige lapse huvidest, mitte vanemate omavahelisest tülist.

Ainuhoolduse andmiseni on kohtupraktikas viinud eelkõige olukorrad, kus teine vanem ei ole objektiivselt suuteline last kasvatavas rollis osalema — näiteks kui tal on sõltuvusprobleem, mis muudab tema enda toimetuleku ja seega ka lapse eest hoolitsemise võimatuks; kui tal puudub turvaline ja sobiv elukoht; kui ta on olnud lapse suhtes vägivaldne või kujutab talle reaalset füüsilist ohtu; kui vanem viibib vanglas või ilmutab lapse suhtes täielikku ükskõiksust; või kui vanem on kolinud välismaale, loonud seal uue elu ega kavatse Eestisse naasta. Toetavaks asjaoluks on ka see, kui vanem ise kohtus kinnitab, et laps teda ei huvita. Kohus küsib lisaks alati lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse seisukohta ning arvestab seda otsuse tegemisel.

Oluline on siiski rõhutada: ainuhoolduse andmine on äärmuslik meede, mida rakendatakse siis, kui teisele vanemale hooldusõiguse jätmine seaks lapse huvid ohtu ning olukorra paranemiseks pole reaalset väljavaadet. Igal juhul on tegemist tõendamiskoormusega — avalduse esitanud vanem peab kohtule ära näitama, miks ühine hooldusõigus ei ole enam lapse huvides.

Kohus ei pea hooldusõigust lahendama tervikuna ühtemoodi

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks ainuhooldusõigus jääma, hinnata iga valdkonna (nt elukoht, tervis, haridus) puhul eraldi — kohus ei pea kogu hooldusõigust tingimata ühtemoodi lahendama (RKTKm 22.11.2017, 2-16-5794, p 22.2). Ühise hooldusõiguse lõpetamine ühe vanema arvelt tuleb kõne alla siis, kui see on lapse huvides vältimatult vajalik — muu hulgas juhul, kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab lapse heaolu.

See on kohtu kaalutlusotsus, millesse ringkonnakohus või Riigikohus sekkub üksnes juhul, kui madalama astme kohus on ületanud oma kaalutlusõiguse piire või rikkunud oluliselt menetlusnormi (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28).

Kaks erinevat teed: ainuhooldus (PKS § 137) vs otsustusõigus üksikküsimuses (PKS § 119)

Siin peitub sageli kõige suurem segadus. Perekonnaseadus näeb ette kaks erinevat ja teineteist välistavat võimalust:

• PKS § 137 — ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine ja ainuhooldusõiguse andmine ühele vanemale. See on mõeldud olukorraks, kus soovitakse teha ulatuslikum muudatus: üks vanem hakkab tulevikus last puudutavaid olulisi küsimusi otsustama üksi ning teine vanem kaotab selles ulatuses hooldusõiguse.
• PKS § 119 — õigus taotleda kohtult otsustusõigust ühes konkreetses küsimuses (nt lapse elukoht, kooli valik, meditsiiniline ravi), ilma et ühist hooldusõigust üldiselt lõpetataks. See sobib, kui vanemad vaidlevad ühe konkreetse küsimuse üle ega soovi laiemalt hooldusõigust muuta.

Riigikohus on selgitanud, et need kaks nõuet on alternatiivsed — kohus lahendab avalduse kas § 119 või § 137 alusel, mitte mõlema järgi korraga (RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 13; RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 25). Kohus ei ole seejuures seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, kuid peab pooltega arutama, millise sätte alusel asja lahendatakse, ja andma neile võimaluse selle kohta arvamust avaldada.

Praktikas tähendab see, et enne avalduse esitamist tasub selgeks mõelda, kas probleem on tegelikult üks konkreetne otsustuskoht (nt laps vajab ravi, aga teine vanem ei anna nõusolekut) — mille jaoks piisab § 119 taotlusest — või on tegemist laiema, süsteemse koostöövõimetusega, mis õigustab § 137 alusel ainuhoolduse taotlemist. Kergem ja kiirem tee viib enamasti läbi § 119 — ainuhoolduse taotlemine üksnes ühe erimeelsuse tõttu jääb kohtus enamasti tulemuseta.

Kõige levinum väärarusaam

Sageli inimesed pöörduvad juristi poole sooviga “saada ainuhooldusõigus”, pidades silmas tegelikult hoopis midagi muud — nad tahavad selgust lapse elukoha ja suhtluskorra osas, või soovivad, et neil oleks võimalik teha igapäevaseid otsuseid ilma teise vanema pideva nõusolekuta. Sellised küsimused lahenevad enamasti elukoha kindlaksmääramise ja suhtluskorra kokkuleppe kaudu — hooldusõigust muutmata. Ainuhoolduse taotlemine on põhjendatud harvemini, kui tegelikult sedasoovitakse.

Kuidas kohus otsuse langetab, kui vanemad kokkuleppele ei jõua

Kui vanemad ei suuda ise kokku leppida, tuleb küsimus lahendada kohtus. Kohus hindab muu hulgas:

• lapse vanust ja tema enda seisukohta (vanema lapse arvamust kuulatakse ära, arvestades lapse iga ja arengutaset);
• kummagi vanema seniseid kasvatuslikke oskusi ja panust lapse ellu;
• kummagi vanema valmisolekut teha koostööd teise vanemaga lapse huvides;
• lapse harjumuspärast elukeskkonda ja stabiilsuse säilitamise vajadust.

Kohtumenetlus hooldusõiguse üle on pikk ja osaliste, sh lapse jaoks sageli koormav ning kurnav. Enamikul juhtudel on vanematel — ka pärast tugevat konflikti — võimalik jõuda kokkuleppele lepitusmenetluse või läbirääkimiste teel, mis säästab kõiki osapooli pikast kohtuvaidlusest.

Mida teha, kui olete selle küsimuse ees

Kui olete lahkumineku järgselt ebakindel, kas ja kuidas hooldusõigust korraldada, on mõistlik esimesena selgeks teha, mis probleem tegelikult lahendamist vajab — kas see on hooldusõigus, elukoht, suhtluskord või midagi kõike seda korraga. Sellest sõltub, milline on kõige otstarbekam ja kiirem tee lahenduseni.

Kui vajate abi lapse hooldusõiguse, elukoha või suhtluskorra küsimuste selgitamisel või kokkuleppe koostamisel, võtke meiega ühendust — aitame leida lahenduse, mis on kooskõlas lapse huvidega ja vähendab konflikti.