Erikasutusõigus ja kasutuskord
13. okt. 2024Oletame, et ostjale on müüdud mingi sõiduk näiteks järgmiste varjatud vigadega (puudustega): probleemid jahutussüsteemis ning anduri kinnitusega, samuti selgus, et läbisõidu andmed on valed (vead ilmnesid, kui ostja oli sõiduki ostnud ja saanud selle enda kätte). Kohus leidis, et müüja ei vabane vastutusest, kuna ostja ei viinud läbi sõiduki eelnevat, põhjalikku kontrolli, vaid piirdus selle ülevaatamisega ja proovisõiduga.
Esmalt tuleb arvestada, et „varjatud puudus“ on juriidiline termin. Asjaolu, et müüdud esemel esinesid varjatud puudused, ei tähenda, et müüja pidi nende olemasolu tingimata ostja eest varjama, vaid tähendab üksnes seda, et müüdud esemel esinesid puudused, mida ei olnud ostjal võimalik tavapärase ülevaatuse käigus tuvastada.
Müüja vastutust hinnatakse mitmete võlaõigusseaduse (VÕS) erisätete alusel, millest tulenevalt vastutab müüja müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale; puudus ei tulenenud ostjast; ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma; sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda; ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale. Müügilepingu rikkumisel põhineva ostja kahju hüvitamise nõude rahuldamise esimene eeldus on müüjapoolne lepingu rikkumine. Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele muu hulgas kvaliteedi osas. Just asja lepingutingimustele mittevastavus on aluseks müüja võimalikule vastutusele.
VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Seega, seadusest tuleneb, et teistsuguse kokkuleppeta peab müüja tagama ostjale üldjuhul vähemasti keskmise kvaliteediga müügieseme ja vastutab kõigi selle puuduste eest, isegi kui ta neist ei teadnud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 24).
Kohus leidis, et ostjal ei olnud kohustust sõiduki puudusi enne müügilepingu sõlmimist otsida või nende avastamiseks kaasata spetsialisti vm asjatundjat. Ostjal pole kohustust teostada sõidukile põhjalikku tehnilist kontrolli. Sõiduki soetamisel saab pidada mõistlikuks üldist visuaalset kontrolli ning proovisõitu – kõige seda ostja ka tegi.
Ka Riigikohus on leidnud, et ostja ei pea esemel puudusi otsima ning nende avastamiseks kontrollima asja või selle osade töökorda, kõrvaldama asja seisundi tuvastamiseks takistusi või otsima puudusi, mida ei ole võimalik tajuda pelga asja välise, visuaalse vaatluse käigus (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-114-05).
Ehk siis ostja ei pea eraldi hakkama varjatud puuduseid otsima, vaid müüja asi on tagada, et tema müüb ostjale lepingutingimustele vastava eseme. Mõneti muudab see põhimõte hilisema vaidlemise ostjale natuke lihtsamaks.
