Võlausaldaja jaoks võib olukord muutuda kiiresti. Veel hiljuti tegutsenud äriühing lõpetab suhtlemise, senine juhatuse liige lahkub ning äriregistrisse ilmub uus juhatuse liige või likvideerija. Ettevõtte tegevuskohas ei pruugi enam kedagi olla ja võla tasumise kohta sisulisi vastuseid ei anta.

Sellises olukorras räägitakse kõnekeeles sageli ettevõtte andmisest „firmamatjale“. Tegemist ei ole juriidilise mõistega. Juhatuse liikme või osaniku vahetamine ja ettevõtte vabatahtlik likvideerimine on iseenesest seaduslikud. Mure tekib siis, kui muudatusi kasutatakse ettevõtte kohustuste eest kõrvalehoidmiseks, võlausaldajate kahjustamiseks või maksejõuetuse tegelike põhjuste varjamiseks.

Võlausaldaja ei peaks piirduma teadmisega, et ettevõte on „ära antud“ või likvideerimisel. Likvideerimine ei kustuta võlga ning sageli on võimalik nõude kaitseks veel mitmeid samme astuda.

Mis on osaühingu vabatahtlik likvideerimine?

Osaühingu lõpetamise otsustavad üldjuhul osanikud. Pärast lõpetamisotsuse vastuvõtmist algab likvideerimine ja ärinimele lisatakse märge „likvideerimisel“.

Likvideerimise eesmärk on ettevõtte tegevuse korrakohane lõpetamine, mitte võlgadest vabanemine. Likvideerijad peavad muu hulgas lõpetama äriühingu senise tegevuse, nõudma sisse ettevõttele võlgnetavad summad, müüma vajaduse korral vara ning rahuldama võlausaldajate nõuded.

Likvideerijaks on tavaliselt senine juhatuse liige, kuid selleks võib määrata ka teise isiku. Seetõttu ei tähenda võõra nime ilmumine registrisse automaatselt õigusrikkumist. Samal ajal ei muuda juhatuse liikme ega likvideerija vahetamine olematuks ettevõtte varasemaid kohustusi.

Likvideerija peab avaldama likvideerimisteate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Võlausaldajatel palutakse teatada oma nõuetest nelja kuu jooksul teate avaldamisest. Likvideerimismenetluse põhireeglid tulenevad äriseadustikust.

Likvideerimine ei kustuta olemasolevaid võlgu

Mõnikord jääb võlausaldajale ekslik mulje, et märge „likvideerimisel“ muudab nõude sissenõudmise võimatuks. Tegelikult jääb äriühing likvideerimise ajal endiselt juriidilise isikuna alles ning tema vastu saab nõudeid esitada.

Likvideerija peab teadaolevate võlausaldajatega arvestama. Nõuet ei või lihtsalt kõrvale jätta põhjusel, et võlausaldaja ei märganud õigel ajal Ametlikes Teadaannetes avaldatud teadet. Kui nõue on vaidlustatud, ei tähenda seegi, et ettevõtte allesjäänud vara võiks kohe osanikele välja jagada. Seaduses sätestatud juhtudel tuleb vaidlustatud või muul põhjusel väljamaksmata nõude rahuldamiseks vajalik raha hoiustada või nõue piisavalt tagada.

Võlausaldajal tasub siiski oma nõudest likvideerijale esimesel võimalusel kirjalikult teatada. Nõudeteade peaks sisaldama vähemalt:

• võlausaldaja ja võlgniku andmeid;
• nõude suurust;
• nõude tekkimise alust;
• tasumise tähtpäeva;
• viivise arvestust;
• nõuet tõendavaid dokumente;
• selget maksenõuet ja maksetähtaega.

Teade tuleks saata viisil, mis võimaldab hiljem saatmist ja kättesaamist tõendada.

Millal tuleb esitada pankrotiavaldus?

Vabatahtlik likvideerimine sobib olukorda, kus ettevõttel jätkub vara kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kui likvideerimise käigus selgub, et ettevõtte varast kõigi nõuete tasumiseks ei piisa, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse.

Ka äriühingu juhatus peab püsiva maksejõuetuse korral reageerima. Pankrotiavalduse esitamise kohustust ei saa vältida sellega, et juhatuse liige vahetatakse välja, ettevõte antakse üle kolmandale isikule või alustatakse näiliselt vabatahtlikku likvideerimist.

Maksejõuetus tähendab üldistatult seda, et ettevõte ei suuda oma kohustusi täita ja selline võimetus ei ole ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik võib olla maksejõuetu ka siis, kui tema vara ei kata kohustusi ning ettevõtte majanduslikku olukorda arvestades ei ole tegemist ajutise seisundiga.

Olukorda tuleb hinnata tervikuna. Ühe arve hilinemine ei tõenda veel tingimata püsivat maksejõuetust. Sellele võivad aga viidata näiteks arvukad tasumata nõuded, maksuvõlg, ebaõnnestunud täitemenetlused, töötasude maksmata jätmine, tegevuse tegelik lõppemine või ettevõtte vara kadumine.

Mida saab võlausaldaja teha?

Sobiv tegevus sõltub nõude suurusest, tõenditest, võlgniku varalisest seisust ja sellest, kas võlgnik vaidleb nõudele vastu.

1. Kontrollida ettevõtte registriseisu

Kõigepealt tuleks kontrollida äriregistrist:

• kes on praegune juhatuse liige või likvideerija;
• millal isikute ja osaluse muudatused tehti;
• kas ettevõte on likvideerimisel;
• kas majandusaasta aruanded on esitatud;
• millised dokumendid on registrile esitatud;
• kas ettevõtte aadress, tegevusala või kontaktandmed on hiljuti muutunud;
• kas ettevõtte suhtes on avaldatud teateid või algatatud menetlusi.

Lisaks tasub kontrollida Ametlikke Teadaandeid, maksuvõla infot ja võimaluse korral varasemaid majandusaasta aruandeid.

2. Teatada nõudest likvideerijale

Kui ettevõte on likvideerimisel, tuleb nõue koos tõenditega likvideerijale esitada. Seda tasub teha ka juhul, kui senisele juhatusele on arveid ja nõudekirju juba saadetud.

Likvideerijalt võib paluda kirjalikku kinnitust, kas nõuet tunnustatakse ning millal see tasutakse. Kui vastust ei tule või antakse üksnes üldsõnalisi lubadusi, ei ole mõistlik jääda määramata ajaks ootama.

3. Esitada maksekäsu kiirmenetluse avaldus või hagi

Likvideerimine ei takista iseenesest kohtusse pöördumist.

Kui tegemist on kindla rahalise nõudega ja nõue sobib maksekäsu kiirmenetlusse, võib esitada maksekäsu avalduse. Kui võlgnik esitab vastuväite, võib asi jätkuda hagimenetluses.

Keerukama või ette teada vaidlusaluse nõude korral võib olla otstarbekam esitada kohe hagi. Kohtulahend annab võimaluse pöörduda kohtutäituri poole, kui võlgnikul on veel vara või laekumisi, millele saab sissenõude pöörata.

Kohtusse pöördumise mõttekust tuleb siiski hinnata majanduslikult. Kui ettevõte on täielikult varatu, ei tekita kohtulahend iseenesest vara juurde. Samas võib kiire kohtusse pöördumine takistada nõude aegumist, anda täitedokumendi ning parandada võlausaldaja positsiooni edasistes menetlustes.

4. Kaaluda hagi tagamist

Kui on konkreetne oht, et võlgniku vara võõrandatakse, peidetakse või viiakse enne kohtulahendi tegemist ettevõttest välja, võib koos hagiga või seaduses ettenähtud juhul enne hagi esitamist taotleda hagi tagamist.

Hagi tagamine võib tähendada näiteks vara arestimist või käsutuskeelu seadmist. Kohus ei rakenda seda automaatselt. Võlausaldaja peab põhjendama nii oma nõuet kui ka seda, miks võib hilisema kohtulahendi täitmine ilma tagamiseta muutuda raskeks või võimatuks.

5. Esitada pankrotihoiatus ja pankrotiavaldus

Kui asjaolud viitavad ettevõtte püsivale maksejõuetusele, võib võlausaldaja kaaluda pankrotiavalduse esitamist.

Üks seaduses sätestatud maksejõuetuse põhistamise võimalus on pankrotihoiatus. Eeldus on, et võlgnik ei ole kohustust täitnud 30 päeva jooksul selle sissenõutavaks muutumisest. Seejärel hoiatab võlausaldaja võlgnikku kirjalikult kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning kui võlgnik ei täida kohustust ka hoiatuses antud vähemalt kümnepäevase tähtaja jooksul, on see üks pankrotiseaduses nimetatud maksejõuetuse põhistamise alustest.

Teine sageli asjakohane alus tekib olukorras, kus võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu õnnestunud nõuet rahuldada, või kui täitemenetluses muul viisil ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks. See võib olla eriti asjakohane just siis, kui võlgnik on juba varem täitemenetlust näiliselt vältinud – sel juhul ei ole eraldi pankrotihoiatust tingimata vaja. Üksnes tasumata arvest ja hoiatusest ei pruugi siiski igas olukorras piisata: võlausaldaja peab arvestama kõigi pankrotiseaduses sätestatud eeldustega.

Enne pankrotiavalduse esitamist tasub arvestada ka nõude suurusega. Kui võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ületa osaühingu, täisühingu ega usaldusühingu puhul 2500 eurot (aktsiaseltsi puhul 12 500 eurot, muu juriidilise või füüsilise isiku puhul 1000 eurot), jätab kohus üldjuhul ajutise halduri nimetamata ja menetlus raugeb – välja arvatud juhul, kui just selle nõude suhtes on juba aasta jooksul enne pankrotiavalduse esitamist tulemusteta täitemenetlus toimunud. Praktikas tähendab see, et väiksemate nõuete korral on pankrotimenetlus reaalne tee üldjuhul alles siis, kui täitemenetlus on juba proovitud ja tulemusteta jäänud.

Pankrotiavalduse esitamine ei ole lihtsalt rangem võla sissenõudmise viis. Tegemist on kollektiivse menetlusega, milles uuritakse võlgniku maksejõuetust ning pankroti väljakuulutamise korral jagatakse olemasolev vara võlausaldajate vahel seaduses ettenähtud korras.

Võlausaldajalt võidakse nõuda ajutise halduri tasu ja kulude katteks deposiiti. Kui ettevõte on varatu, on oht, et võlausaldaja kannab täiendavaid kulusid, kuid nõue jääb ikkagi rahuldamata. Seetõttu tuleb pankrotiavalduse otstarbekust enne selle esitamist hoolikalt hinnata.

Millised asjaolud peaksid võlausaldaja eriti tähelepanelikuks tegema?

Ükski järgmistest asjaoludest ei tõenda eraldi automaatselt õigusrikkumist. Mitme tunnuse koosesinemine võib aga anda põhjuse olukorda lähemalt uurida:

• juhatuse liige ja osanik vahetuvad vahetult pärast nõuete tekkimist;
• ettevõte antakse üle isikule, kes on seotud paljude likvideeritud või kustutatud äriühingutega;
• uus juhatuse liige või likvideerija ei tunne ettevõtte tegevust ega vasta sisulistele küsimustele;
• ettevõtte tegevus jätkub teise, samade inimestega seotud äriühingu kaudu;
• kliendid, lepingud, töötajad, seadmed või muu vara liiguvad uude ettevõttesse;
• vana ettevõttesse jäävad üksnes võlad;
• raamatupidamisdokumente ei anta üle või väidetakse, et need puuduvad;
• ettevõte lõpetab suhtlemise kohe pärast kohtuvaidluse või täitemenetluse algust;
• vara müüakse seotud isikutele ebatavaliselt odavalt;
• juhatus jätkab uute kohustuste võtmist olukorras, kus nende täitmine ei ole realistlik;
• likvideerimist kasutatakse vaatamata sellele, et ettevõtte varast ei jätku teadaolevate kohustuste täitmiseks.

Selliste asjaolude korral võib lisaks ettevõtte vastu esitatavale nõudele tekkida küsimus tehingute tagasivõitmisest, juhtorgani liikme vastutusest või võimalikust süüteost. Juhatuse liikme isiklik vastutus ei teki siiski ainuüksi sellest, et osaühing jättis arve tasumata. Isikliku nõude jaoks peab esinema eraldi õiguslik alus ja selle aluseks olevad asjaolud tuleb tõendada.

Millal saab pöörduda Maksejõuetuse teenistuse poole?

Maksejõuetuse teenistus uurib juriidilisest isikust võlgniku ja temaga seotud isikute võimalikku seadusvastast käitumist maksejõuetuse tekitamisel või makseraskuste suurendamisel. Teenistus võib teostada riiklikku järelevalvet ning pankrotimenetluses taotleda avaliku uurimise läbiviimist. Teenistuse ülesannete kohta saab lähemalt lugeda Maksejõuetuse teenistuse veebilehelt.

Teenistuse poole pöördumine võib olla põhjendatud eelkõige siis, kui olemas on konkreetsed andmed võimaliku vara väljaviimise, dokumentide varjamise, maksejõuetuse teadliku süvendamise või teiste samalaadsete rikkumiste kohta.

Teenistus ei ole inkassofirma ega lahenda tavapärast kahe ettevõtte vahelist arvevaidlust. Pöördumine ei asenda nõudekirja, kohtumenetlust, täitemenetlust ega vajaduse korral pankrotiavalduse esitamist. Samuti otsustab teenistus ise, kas saadud teave annab aluse järelevalvemenetluseks või muuks sekkumiseks.

Seetõttu peaks pöördumine olema võimalikult konkreetne. Üldsõnalise kahtluse asemel tuleks esitada sündmuste ajajoon, registriandmed, teadaolevad tehingud, kirjavahetus ja muud dokumendid, mis võimalikule rikkumisele viitavad.

Kui ilmnevad süüteo tunnused, võib olla põhjendatud ka kuriteoteate esitamine politseile või prokuratuurile. Tsiviilnõude olemasolu ei muuda vaidlust automaatselt kuriteoks ning kuriteoteade ei asenda võla sissenõudmiseks vajalikke tsiviilõiguslikke samme.

Tõendid tuleb säilitada kohe

Ettevõtte ülemineku või likvideerimise järel võivad veebilehed, kontaktandmed, töötajate nimed ja ettevõtte tegevust kajastavad materjalid kiiresti kaduda. Ka registriandmed muutuvad.

Võlausaldajal tasub säilitada vähemalt:

• lepingud, tellimused ja arved;
• tööde või kaupade üleandmist tõendavad dokumendid;
• kogu asjakohane kirjavahetus;
• võlgniku kinnitused ja makselubadused;
• äriregistri väljavõtted ning registridokumendid;
• Ametlike Teadaannete teated;
• ettevõtte veebilehe ja avalike pakkumiste kuvatõmmised;
• andmed vara, töötajate või tegevuse võimaliku üleviimise kohta;
• täitemenetluses või muus menetluses saadud teabe;
• võimalike tunnistajate andmed.

Oluline on talletada ka kuupäevad. Hilisemas vaidluses võib otsustavaks saada see, millal tekkis nõue, millal muutus ettevõte maksejõuetuks, millal vahetus juhatus ning millal võõrandati vara või anti tegevus üle teisele äriühingule.

Kiire tegutsemine võib määrata nõude saatuse

Kui võlgnik lõpetab suhtlemise ning ettevõtte juhatus, omanikud või registriseis muutuvad, ei tasu jääda lootma üksnes suulistele lubadustele. Aja möödudes võib vara kaduda, tõendite kogumine muutuda raskemaks ja nõue aeguda.

Samas ei ole iga likvideerimisel oleva ettevõtte vastu mõistlik kohe pankrotiavaldust esitada. Esmalt tuleb hinnata:

• kas nõue on piisavalt tõendatud;
• kas võlgnik vaidleb nõudele vastu;
• milline on ettevõtte tegelik varaline seis;
• kas esineb vara kadumise või üleviimise tunnuseid;
• kas otstarbekam on maksekäsk, hagi, hagi tagamine, täitemenetlus või pankrotimenetlus;
• millised kulud ja majanduslikud riskid valitud sammuga kaasnevad.

Õigesti valitud ja kiiresti rakendatud abinõu võib oluliselt parandada nõude rahuldamise võimalust. Hilinenud tegutsemise korral võib võlausaldajale jääda küll kehtiv nõue, kuid puududa vara, mille arvel seda täita.

Erovik Õigusbüroo aitab hinnata võlausaldaja nõuet, võlgnikust äriühingu registriseisu ja võimalikke menetlusvalikuid. Vajaduse korral koostame nõudekirja, maksekäsu kiirmenetluse avalduse, hagi, pankrotihoiatuse või muu olukorrale sobiva dokumendi.

Artikkel annab üldise ülevaate ega asenda konkreetse juhtumi õiguslikku analüüsi.