Käesolev blogipost puudutab kasutatud auto (mootorsõiduki) ostu-müügi tehingut näiteks kahe eraisiku vahel, mitte aga olukorda, kui sõiduk on küll ostetud eraisiku poolt, kuid müüjaks oli professionaalne pood, näiteks autosalong vms. Viimasel juhul on ostjal nö suurem kaitse, kuna tegemist on tarbijaga, kes saab kasutada tarbijakaitseseaduse pakutud võimalusi.

Õiguskaitsevahendi võlaõigusseaduses (VÕS)

Oletame, et keegi on ostnud teise eraisiku käest mingi kasutatud mootorsõiduki, kuid hiljem autoga põhjalikumalt tutvudes selgub, et see on puudustega, nt ootamatult tuleb välja mõni tehniline viga, auto või selle osade seisukord on nii halb, et auto sihipärane kasutamine on võimatu või ülemäära ohtlik, sõiduk vajab kallist remonti jne. Juriidilises keeles saab öelda, et „ostetud sõiduk oli puudustega, millest müüja ostjat ei teavitanud”.

Müügilepinguga kohustub üks isik (müüja) andma teisele isikule (ostja) üle asja ning ostja kohustub tasuma müüjale ostuhinna ja võtma asja vastu (VÕS § 208 lg 1). Lisaks VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud põhikohustusele on müüja oluliseks kohustuseks anda müüdud asi üle kindlaksmääratud seisundis, eeskätt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele faktiliste omaduste poolest ehk lepingu esemeks olev asi peab olema vaba puudustest, mis vähendavad asja väärtust.

Kui aga on tehtud tehing puudustega sõidukiga, siis tuleb vaadata, mida ostjal teha annab, et enda õigusi kaitsta.VÕS § 101 sisalduvad õiguskaitsevahendid, mida ostja saab talle katkise sõiduki müünud müüja vastu. Need on järgmised:

  1) nõuda kohustuse täitmist;
  2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
  3) nõuda kahju hüvitamist;
  4) taganeda lepingust või öelda leping üles;
  5) alandada hinda;
  6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

Õiguskaitsevahendeid saab ka omavahel kombineerida. Lisaks tuleb silmas pidada seda, et müügilepingu tingimustele vastavust tuleb hinnata, lähtudes sellest, kas sõiduk sobis kasutamiseks otstarbel, milleks seda tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2) ning kas see oli keskmise kvaliteediga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 mõttes.

Seega saaks ostja müüjalt nõuda näiteks auto parandamist, talle tekkinud kahju hüvitamist, alandada tehingu hinda või sootuks taganeda lepingust. Ilmselt tehingust taganemine on kõige problemaatilisem, kuna selleks peab olema müüja rikkumine väga oluline (ehk väga põhjalikud eeldused). VÕS § 116 lg 1 kohaselt: lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Milline on oluline lepingurikkumine, tuleb aga igal eraldi juhtumil kindlaks teha. Ilmselt võiks lepingu rikkumine olla oluline, kui sõidukit ei olegi võimalik sihipäraselt sõitmiseks kasutada, kuna selle tehniline seisukord on niivõrd halb, et see lihtsalt ei liigu vms.

Tüüpiliselt võiks nõuda pigem auto remonti müüja kulul või siis tellib ostja ise remondi, mille eest tasub müüja. Olukorda on lihtsam lahendada, kui ostja ja müüja suudaksid asjas mõistlikult kokku leppida ning nende vahel puuduvad suuremad erimeelsused lahenduste osas. Otstarbekas on peale puuduse avastamist ostjal saata müüjale kirjalikus vormis pretensioon, milles teavitada teda ostetud asjal tuvastatud puudustest ning esitada müüjale nõue remonditööde teostamiseks või kahju hüvitamiseks.

Kui aga näiteks müüja asub ka peale pretensiooni täielikult eitama omapoolset lepingurikkumist, ei jäägi ostjal muud üle, kui tuleb pöörduda hagiga kohtusse kahju hüvitamiseks.

Kahjunõue sõiduki müüja vastu

Oletame, et ostja jõudis tehinguni müügikuulutuse põhjal. Sellisel juhul on kohtud leidnud, et müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS’i  mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (Riigikohtu 30.05.2017 otsus nr 3-2-1-46-17, p 19). Müügikuulutuses kirjeldati autot, kui heas korras sõidukit (näiteks – Pakub ülihead sõiduelamust! Ajalugu kontrollitav esindusest! Õige läbisõiduga masin!), läbisõiduga 154 000 km vms.

Puuduste kindlaks tegemiseks tuleks tellida sõidukile diagnostika – muidugi soovitavalt juba enne tehingu tegemist, praktikas on aga olukord vastupidine: kulude kokku hoidmiseks ostjad seda ei tehta, usaldatakse müüjat (või iseennast). Või siis pole sõiduki ülevaatamisel puudused ostjale silmnähtavad. Kuid kohtusse pöördumiseks oleks diagnostika tegemine igal juhul soovitatav ja vajalik, kuna ostja peab puuduse(d) ära tõendama ning vajab selleks asjatundja abi. Asjatundja arvamus võiks olla ostjale tarvilik tõend.  

Ostja peab kohtu ära veenma, et temal on õigus, – et talle üleantud sõiduk ei vasta kokkulepitud tingimustele ega sobi selleks otstarbeks, milleks ostja seda vajab, s.o ohutuks liiklemiseks punktist A punkti B. Tüüpiline müüja vastuväide kipub olema, et ostjal oli autot ostes kohapeal kõik võimalused auto üle vaadata ja kontrollida, lisaks teha proovisõitu jms. Vahel väidetakse ka seda, et ostja rikkus hiljem ise auto ära, kasutas seda oskamatult ja hooletult vms. Eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ning varjatud puudusi. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates.

Keskmise kvaliteedi kontrollimisel tuleb aga vahet teha uute ja kasutatud asjade müügil. Riigikohus on selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (Riigikohtu 07.04.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12).

Õiguskirjanduses on avaldatud seisukoht, et kasutatud auto müümise korral erikokkuleppe puudumisel sõiduki omaduste ja silmas peetava kasutuseesmärgi osas lepingutingimustele mittevastavusega on tegemist alati siis, kui müüdud sõidukil on selle üleandmise hetkel puudusi, mille tõttu ei ole sõidukit võimalik ohutult teeliikluses kasutada või mis võivad tingida tehnilise ülevaatuse negatiivse tulemuse ja seetõttu keelu autoga liikluses osaleda (seda sõltumata asjaolust, kui vana sõidukiga on tegemist ja milline on selle läbisõit) (VÕS II komm, § 217, p 3.3.2.b).

Kahju tõendamine menetluses

Ostja peab kohut veenma selles, et kohus loeks autol leitud puuduste puhul tuvastatuks, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ja vaidlusalused puudused esinesid juba enne asja üleminekut ostjale, st müüja müüs talle puudustega sõiduki. Menetlus kulgeb ostjale soodsalt, kui kohus nõustub näiteks sellega, et tegemist oli varjatud puudustega, mida ostjal ei oleks ka vajalike tehniliste teadmiste olemasolul ning sõiduki välisel ülevaatusel nõuetekohast hoolsust rakendades olnud kohapeal võimalik avastada. Kui müüja ei suuda tõendada, et puudused tekkisid ostja enda tegevuse tõttu ega ka seda, et sõiduk vastas lepingutingimustele – sellisel juhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Vajalik ei pruugi olla puuduste tuvastamiseks kohtulik ekspertiis, kuna ka muude tõenditega on võimalik menetluses auto puudused ära tõendada. Samas pole välistatud, et olukorras, kus müüja jääbki ostjale vastu vaidlema, tuleb auto vigade tõestamiseks taotleda, et kohus määraks kohtuliku ekspertiisi. Selle tulemused võivad olla lõpuks ka kõige autoriteetsemad tõendid ja müüja vastutus leiab üheselt tõendamist.

Kindlasti tuleb ostjal kohtule tõendada ka see, milles täpsemalt ostja kahju seisneb. Näiteks kui ostja kannab seoses mingite auto detailide parandamise/vahetamisega seoses rahalisi kulusid, siis tuleb ka need tõendid kohtu ette tuua. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku panemine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. St ostja tuleb asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui müüja oleks müügilepingu sõlmimisel andnud ostjale üle ilma puudusteta auto. Sellisel juhul ei oleks pidanud ostja tegema kulutusi autol esinevate puuduste kindlakstegemiseks ega nende kõrvaldamiseks. Müüja pidi ette nägema lepingu sõlmimisel, et kui ta ei müü ostjale töökorras ja lepingutingimustele vastavat autot, võib sellega kaasneda ostjal kahju tekkimine.

VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Käesoleval juhul on hagejal tekkinud kahju seetõttu, et kostja müüs talle lepingutingimustele mittevastava auto. Lisaks kahjuhüvitisele saab ostja nõuda näiteks ka enda kohtueelsete õigusabikulude ja menetluskulude hüvitamist.

Kokkuvõtteks: Seega on ostja (peamine) ülesanne hagi rahuldamiseks – asjaolud ühemõtteliselt tõendada ja veenda kohut, et ostetud sõiduk oli puudustega ning müüja vastutus ei ole ühelgi alusel välistatud. Müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse riski kannab müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja ise samuti puudustest ei teadnud. Müüja kannab vastutust asja lepingutingimustele mittevastavuse eest üldjuhul alati, kui mittevastavus on olemas asja üleandmisel ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Varjatud puudustest tulenevat müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse riski kannab müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja samuti puudustest ei teadnud.

Seega peab müüja olema vana (kasutatud) asja müües olema eriti hoolas, kasvõi parandama sõiduki teadaolevad vead enne müüki panemist või siis ostjat igakülgselt eelnevalt teavitama, et müüaksegi puudustega asja. Kui müüja läheb aga otseselt pettuse peale, st asub ostjat eksitama, siis võib ostja tehingu tühistada (vastavalt TsÜS § 90 lg 1: Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada).