Abikaasade ühisvara jagamine – tihti keerulised küsimused

Äriühingu kahjunõuetest tema kohta ebaõigete andmete avaldaja vastu
1. okt. 2023
Äriühingu kahjunõuetest tema kohta ebaõigete andmete avaldaja vastu
1. okt. 2023
Show all

Abikaasade ühisvara jagamine – tihti keerulised küsimused

Slide

Sobiva varasuhte saavad abiellujad valida enne abielu sõlmimist. Abiellujad saavad valida, kas nende puhul kehtib:

varaühisus, mis seob abikaasad majanduslikult väga tugevasti.

vara juurdekasvu tasaarvestus, mis annab abikaasadele suurema varalise iseseisvuse, aga säilitab majanduslikult nõrgemale abikaasale selged tagatised.

varalahusus, mis tähendab, et olete abikaasadena teineteisest varalises mõttes täiesti sõltumatud.

Neljas võimalus on sõlmida abieluvaraleping.

Kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, loetakse, et nende abielu puhul kehtib varaühisus. Varaühisus tähendab, et abielu kestel omandatud vara kuulub abikaasade ühisomandisse. Kui üks abikaasa tahab ühisvaraga tehinguid teha, peab tal selleks olema teise abikaasa nõusolek. Lahutuse korral jagatakse ühisvara pooleks.

Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) kohaselt kuulub abielu jooksul omandatud vara automaatselt abikaasade ühisomandisse, kui abiellumisel või hiljem abielu jooksul ei ole valitud muud vararežiimi. Kehtiva õiguse kohaselt kantakse mõlemad abikaasad kinnistusraamatusse ühisomanikena isegi juhul, kui lepingu sõlmib vaid üks abikaasa.

Kui lõpeb abielu, siis tuleks tavaliselt jagada ka abieluvara, mis üldjuhul on ühisvara. Selline vara võib olla näiteks kinnistu (maatükk koos majaga või ilma, korteriomand, hoonestusõigus või korterihoonestusõigus). Enamasti jäetakse kinnistu ühele omanikule, teine saab aga (õiglase) hüvitise.

Ühisvara jagamine võis toimuda nii notari juures kui kohtus.

Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt.

PKS § 37 sätted on aga järgmised:

Varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või koos varaühisuse lõpetamise hagiga (lg 1).

Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (lg 11)

Kuni jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid (lg 2).

Ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti (lg 3).

Oletame, et endistele abikaasadele kuulub ühisvarana kinnistu (elumaja). Pooled võivad omavahel rahumeelselt kokku leppida, kummale kinnistu jääb ning teine pool saab mingi kompensatsiooni hüvitiseks omandi kaotamise eest. Vastavad tehingud vormistab notar ning esitab ka avaldused kannete tegemiseks.

Juhul, kui pooled rahumeelselt ei suuda kokku leppida, tuleb ühel või mõlemal pöörduda hagiga kohtusse.  

Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel.

Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

Kuid kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele.

Põhimõtteliselt on kohtu valik kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamiseks ühise omandi lõpetamisel diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 22).

Samuti on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24). Kui ei saa tuvastada, et ühel ühisomanikest oleks ülekaalukas huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu, ning mõlemad ühisomanikest soovivad kinnisasja endale, tagab kõige õiglasema lahenduse see, kui kinnisasi jääb selle ühisomaniku ainuomandisse, kes on nõus omavahelisel enampakkumisel maksma teisele ühisomanikule suuremat hüvitist.

Riigikohus on ka öelnud, et ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud.

Veel: kuna vajalik on kindlaks teha jagatava kinnistu (nt elumaja) turuväärtus, võib olla põhjendatud ka selle hindamine kinnisvarahindaja poolt. Selle põhjal arvutatakse välja ka hüvitise suurus, mida makstakse sellele ühisomanikule, kes oma omandist ilma jääb.  Kohtuvaidlustes ongi enamasti olukord nii, kuna pooltel võib olla jagatava vara väärtuse kohta erinev nägemus ning teatud suuruses pakutud hüvitis ei pruugi olla poolele piisav.