Lapse hooldusõiguse taotlemine ainult ühele vanemale (ainuhooldusõigus)

Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus vastavalt perekonnaseadusele tähendab seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sealhulgas hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). 

Ainuhooldusõiguse taotlemise alused

Vanema isikuhooldusõigus hõlmab muuhulgas vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab muuhulgas ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Varahooldus hõlmab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. See ei välista lapse õigust seaduses sätestatud juhtudel vara iseseisvalt valitseda.

Perekonnaseaduse kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. 

Kohus lähtub ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. 

Riigikohus on selgitanud, et otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse kas täielikult või mingis osas andmise avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse.

Kohus peab asja lahendamiseks selgitama välja kõik vajalikud asjaolud ning kuulama isiklikult ära ka lapsevanemad.

Laste üks vanem Soomes, laste asju otsustab teine – mis saab?

Näiteks esitas üks vanem kohtule avalduse, milles märkis, et Soome Vabariigis töötav teine vanem elab küll Eestis viibides laste elukohas, kuid avalduse esitanud vanem ei ole selle olukorraga rahul, kuivõrd Soomes viibiv vanem ei pühenda end piisavalt lastele ning tegeleb muude asjadega, mistõttu oleks tema hinnangul põhjendatud lapsevanemate ühine hooldusõigus taotletud küsimustes (laste viibimis- ja elukoht, haridus, tervis ning varahooldus) lõpetada. Antud juhul oli esimene vanem laste hooldusõigust juba pikemat aega valdavalt üksi teostanud. Teine vanem avaldas vastumeelsust hooldusõiguse üleandmisele, kuid ei vaielnud ka vastu esimese vanema poolt avaldatule, et otsustusi laste osas on vastu võtnud viimasel ajal valdavalt esimene vanem. 

Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi see, et üks vanem viibib töökorralduse tõttu osa aega välismaal, ei anna alust ühist hooldusõigust lõpetada. On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles. PKS § 120 lg 1 kolmandas lauses on viidatud vanemate võimalusele leppida kokku ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Riigikohus leiab, et analoogselt saavad vanemad kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise. 

Antud vaidluses selgus, et lapsevanematel puuduvad sisulised erimeelsused ja vaidlused avalduses taotletud lapsi puudutavates küsimustes. Kuigi faktilistest asjaolude pinnalt võib nentida, et vanemate vahelised suhted on pingelised ja teise vanema roll laste kasvatamisel on viimastel aastatel olnud passiivsem, ei ole esitatud asjaolusid, millest järeldada, et seetõttu oleks raskendatud ka laste osas ühise hooldusõiguse teostamine. Kohus leidis, et ainuhoolduse esimesele vanemale üleandmine ei oleks kooskõlas laste huvidega omada kaht hooldusõiguslikku vanemat. Kohus soovitas pöörduda perenõustaja poole, et tugevdada vanema ja laste vahelist sidet ning lahendada igapäevaseid suhtlusolukordi pereliikmete vahel. Kohus leidis, et kohtule avaldatu puhul ei ole tegemist laste kehalise, vaimse või hingelise heaolu või nende vara ohustamisega või vanema hooldusõiguse kuritarvitamisega, laste hooletusse jätmisega või teise vanema suutmatusega täita oma kohustusi seaduse tähenduses. Seda enam, et laste varasemal eluperioodil osales ka teine vanem aktiivselt laste kasvatustöös, millest saab järeldada, et ta siiski adub, mida tähendab lapsevanema roll ja vastutus. Asjaolu, et vanemad ei ole suutnud kokku leppida lahkuminekujärgses elukorralduses ning senist ühist elupaika puudutavates küsimustes, ei saa kohtu arvates tingida äärmuslikku meedet lõpetada ühine hooldusõigus poolte ühiste alaealiste laste suhtes. Seetõttu jättis kohus esimese vanema avalduse rahuldamata.

Üks vanem ei ole kunagi osalenud lapse elus

Vaatame võrdluseks veel ühte lahendit. Siin oli olukord, kus teine vanem ei ole lapsega juba aastaid koos elanud, ei ole osalenud lapse kasvatamisel ega tema ülalpidamisel. Laps elab koos ühe vanemaga ning alates varasest elueast kasvatab last esimese vanema uus abikaasa. Lapse esimesel vanemal tuleks ühise hooldusõiguse jätkumise korral lapsega seotud oluliseks asjaajamiseks igakordselt lapse teise vanemaga kontakti otsida ja saada temalt nõusolek. Lapse igapäevaelu korraldamisel on vaja teiselt vanemalt nõusolekut näiteks kooli või elukoha vahetamiseks, välisriiki reisimiseks jm. Lapse kasvades suureneb võimalus olukordade tekkeks, kus on vajalik mõlema vanema nõusolekut. Suurema osa lapse elust on lapsega seotud asju otsustanud ja lapse eest hoolitsenud sisuliselt esimene vanem üksinda. Kohus leidis, et mõistlik ja põhjendatud on reaalselt toimiv esimese vanema ainuhooldusõigus vormistada ka õiguslikult. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ainuhooldusõiguse esimesele vanemale üleandmine tähendab, et kõik lapsesse puutuvad otsused (mh elu- ja viibimiskoha, hariduse ja tervisega, igapäevaelu korraldamisega ning varaga seotud küsimustes) teeb edaspidi esimene vanem üksinda ning teisel vanemal  puudub õigus last esindada.

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ei võta hooldusõigusest ilmajäävalt vanemalt lapse ülalpidamise kohustust, samuti mitte õigust ega kohustust lapsega isiklikult suhelda. Lapsel on õigus isiklikult suhelda ka lahuselava vanemaga. Lapsega koos elav vanem ei tohi teha takistusi lapse suhtlemisel oma bioloogilise vanemaga. Vanemad ei tohi mistahes viisil kahjustada lapse suhet teise vanemaga ning on kohustatud austama teineteise eraelu ja kodu puutumatust. Kõiges lapsesse puutuvas tuleb esiplaanile seada lapse huvid. 

Kokkuvõtteks

Ainuhooldusõiguse saamine ainult ühele vanemale on võimalik, kuid selleks peavad olema selged põhjused ja põhjendused. Ei piisa üksnes ühe vanema sooviavaldusest selleks. Üldjuhul peavad lapse elus osalema tema mõlemad vanemad, ainuhooldusõiguse andmine ainult ühele vanemale on äärmuslik meede – kuigi vahel kohtud vastava avalduse rahuldavad.