Lapse hooldusõiguse taotlemine ühele vanemale: millal annab kohus ainuhooldusõiguse?

Kui lapse vanemad elavad lahus ega jõua lapse elu puudutavates olulistes küsimustes kokkuleppele, tekib sageli küsimus, kas üks vanem saab taotleda lapse hooldusõigust ainult endale. Ainuhooldusõiguse taotlemine on seaduse järgi võimalik, kuid ainuhooldusõigust ei anta üksnes ühe vanema soovil. Selles artiklis selgitame, millistel alustel saab ainuhooldusõigust kohtult taotleda, mida kohus hindab ja kuidas menetlus käib.

Kui soovite esmalt üldist ülevaadet sellest, mida ühine hooldusõigus ja ainuhooldus igapäevaelus tähendavad, lugege ka meie artiklit ühisest hooldusõigusest ja ainuhooldusest.

Mida lapse hooldusõigus hõlmab

Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 järgi on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Riigikohus on hooldusõiguse sisu selgitades eristanud nelja osa (määrus nr 3-2-1-159-15, p 24):

• isikuhooldus – kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ning hoolitseda muul viisil lapse igakülgse heaolu eest (PKS § 124 lg 1);
• varahooldus – kohustus ja õigus hoolitseda lapse vara eest (PKS § 116 lg 2);
• otsustusõigus – õigus otsustada lapsega seotud asju (PKS § 116 lg 2);
• esindusõigus – hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja (PKS § 120 lg 1).

Õigus määrata lapse viibimiskohta hõlmab Riigikohtu sõnul ka õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab (samas, p 24).

Lähtekoht on ühine hooldusõigus

Omavahel abielus olevatel vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus (PKS § 117 lg 1). Kui vanemad ei ole lapse sünni ajal abielus, on neil samuti ühine hooldusõigus, välja arvatud juhul, kui nad on isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades soovinud jätta hooldusõiguse ainult ühele vanemale (PKS § 117 lg 2).

Lahkuminek ei lõpeta ühist hooldusõigust. Riigikohtu sõnul säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui nad asuvad eraldi elama (määrus nr 3-2-1-159-15, p 24). Ka abielu lahutamine ei muuda hooldusõigust iseenesest: hooldusõiguse muutmiseks peab vanem pöörduma kohtusse. Ühist hooldusõigust teostavad vanemad omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu (PKS § 118 lg 1).

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, jagunevad otsused nii:

• lapsega seotud olulised asjad otsustavad vanemad ühiselt (PKS § 145 lg 1);
• lapse igapäevaelu asju – sageli ette tulevaid ja lapse arengut püsivalt mitte mõjutavaid küsimusi – otsustab üksi see hooldusõiguslik vanem, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab (PKS § 145 lg 2).

Näiteks lapse igakordse viibimiskoha määramine ei ole Riigikohtu hinnangul igapäevaelu küsimus, vaid lapsega seotud oluline asi (otsus nr 3-2-1-35-16, p 12).

Millal saab ainuhooldusõigust taotleda

PKS § 137 lg 1 järgi võib kumbki vanem taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad:

• elavad alaliselt lahus või
• ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada.

Ainuhooldusõigust võib taotleda kogu hooldusõiguse ulatuses või ainult osaliselt, näiteks üksnes lapse viibimiskoha määramise küsimuses (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15, p 24). Kohus võib hooldusõiguse vaidluse lahendada ka abielu lahutamise menetluses (PKS § 137 lg 1). Kui hooldusõiguse nõue esitatakse koos abielu lahutamise, kooselulepingu lõpetamise või elatise väljamõistmise nõudega, võib kohus selle lahendada hagimenetluses (tsiviilkohtumenetluse seadustiku ehk TsMS § 550 lg 2).

Millal kohus avaldust ei rahulda

Avaldust ei rahuldata, kui (PKS § 137 lg 2):

• vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või
• on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.

Seega ei piisa sellest, et üks vanem soovib lapse asju edaspidi üksi otsustada. Hagita menetluses võib kohus küll koguda tõendeid ka omal algatusel (TsMS § 477 lg 7), kuid avaldajal tasub kohtule selgelt põhjendada, miks ühise hooldusõiguse jätkumine ei ole lapse huvides, ja esitada selle kohta võimalikult head tõendid.

Mida kohus hindab

Kohus lähtub esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lg 1). Hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel arvestab kohus muu hulgas (PKS § 137 lg 3):

• kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada;
• vanema hingelist seotust lapsega;
• senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele;
• lapse tulevasi elamistingimusi.

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15, p 28).

Ainuhooldusõigus või otsustusõigus ühes küsimuses?

Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Kohus võib otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi (PKS § 119).

Riigikohus on nende kahe võimaluse erinevust selgitanud (määrus nr 3-2-1-159-15, p 25):

• Otsustusõigust (PKS § 119) saab taotleda eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad ühe konkreetse olulise küsimuse üle ja soovivad selle lahendada, kuid ei soovi lõpetada ühist hooldusõigust edaspidi tekkivate samalaadsete küsimuste jaoks.
• Ainuhooldusõiguse (PKS § 137) taotluse eesmärk on üldjuhul ulatuslikum muudatus: üks vanem saab ka tulevikus tekkivate oluliste küsimuste üle otsustada üksi ja teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse.

Need on alternatiivsed nõuded – kohus lahendab avalduse kas § 119 või § 137 alusel, mitte mõlema järgi korraga. Kohus ei ole seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, kuid peab seda menetlusosalistega arutama.

Riigikohus: töötamine välismaal ei ole iseenesest alus

Riigikohus on leidnud, et ainuüksi see, et üks vanem viibib töökorralduse tõttu osa ajast välismaal, ei anna alust ühist hooldusõigust lõpetada (määrus nr 2-16-5794, p 16). Ühise hooldusõiguse puhul on oluline, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See ei tähenda aga, et vanemad peaksid otsuseid langetama koos kohal olles. Vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises (PKS § 120 lg 1) ning Riigikohtu hinnangul saavad nad samamoodi kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise.

Teisalt ei tohiks hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistada lapse küsimuste otsustamist. Samas asjas pidas Riigikohus põhjendatuks ühise hooldusõiguse lõpetamist laste viibimiskoha küsimuses, sest vanemad ei suutnud lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine koostööle suunamine, lepitusmenetlus ja muud võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei olnud tulemust andnud (samas, p 17).

Kaks näidet

Järgmised näited on üldistatud ja lihtsustatud. Need aitavad mõista, kuidas eespool kirjeldatud põhimõtted võivad eri olukordades rakenduda, kuid iga asja otsustab kohus selle konkreetsete asjaolude põhjal.

Näide 1: teine vanem töötab osa ajast välismaal

Ema kasvatab lapsi igapäevaselt ja on viimastel aastatel teinud enamiku lapsi puudutavatest otsustest. Isa töötab Soomes ja osaleb laste elus siis, kui on Eestis, kuid ema hinnangul ei pühendu ta lastele piisavalt. Ema soovib ainuhooldusõigust laste elukoha, hariduse, tervise ja vara küsimustes. Sisulisi erimeelsusi nendes küsimustes vanematel aga ei ole.

Sellises olukorras ei anna ainuüksi isa töötamine välismaal alust ühist hooldusõigust lõpetada (Riigikohtu määrus nr 2-16-5794, p 16). Kui vanemad suudavad lapse olulised küsimused siiski ära otsustada, saab otsustamist korraldada kokkuleppega. Kiireloomulistes asjades võib üks vanem lapse huvides teha vajalikke tehinguid ja toiminguid ka üksi, kui ühise tahteavalduse tegemine põhjustaks lapse huvidega vastuolus oleva viivituse; sellest tuleb teisele vanemale viivitamata teatada (PKS § 120 lg 3). Sellistel asjaoludel võib olla raske näidata, et ühise hooldusõiguse jätkumine ei ole lapse huvides. Pigem tasub kaaluda perenõustaja abi või konkreetse vaidluse korral otsustusõiguse taotlemist.

Näide 2: teine vanem ei ole aastaid lapse elus osalenud

Laps elab ühe vanemaga. Teine vanem ei ole lapsega aastaid koos elanud, ei osale tema kasvatamises ega ülalpidamises ja temaga on raske ühendust saada. Ühise hooldusõiguse korral peaks lapsega elav vanem iga olulise otsuse jaoks, näiteks lapse elukoha muutmiseks, püüdma saavutada teise vanemaga kokkuleppe (PKS § 145 lg 1).

Sellises olukorras on ainuhooldusõiguse taotlemiseks oluliselt kaalukamad põhjused. Kohus arvestab muu hulgas vanema senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja hingelist seotust lapsega (PKS § 137 lg 3). Kui lapse küsimusi on tegelikult aastaid otsustanud üks vanem, võib ainuhooldusõiguse määramine tähendada sisuliselt seda, et juba toimiv olukord vormistatakse ka õiguslikult. Kui ainuhooldusõigus antakse täielikult, esindab see vanem last edaspidi üksinda (PKS § 120 lg 2 p 1).

Kuidas menetlus käib

1. Avaldus maakohtule. Hooldusõiguse asjad lahendatakse hagita menetluses (TsMS § 550 lg 1 p 2). Avaldus esitatakse üldjuhul lapse elukoha järgsele maakohtule (TsMS § 116 lg 1 ja § 110 lg 3). Kohus algatab ühise hooldusõiguse lõpetamise menetluse üksnes vanema avalduse alusel ega saa anda ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole seda taotlenud. Erand on olukord, kus selgub, et lapse heaolu on ohus – siis saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada abinõude üle, sealhulgas muuta vanemate hooldusõigust, ka omal algatusel (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15, p 29).
2. Kokkuleppe otsimine. Kohus peab igas menetlusstaadiumis püüdma suunata osalisi asja kokkuleppel lahendama ja juhtima tähelepanu perenõustaja abi võimalusele (TsMS § 561 lg 1). Kui hooldusõiguse nõue on seotud lapsega suhtlemise korraldamise asjaga, võib kohus suunata vanemad riiklikku perelepitusse kõigis nõuetes (TsMS § 560¹ lg 9). Ainult sellise kohtu suunamise korral saavad vanemad perelepituses kokku leppida ka ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises (PKS § 137¹).
3. Vanemate ja lapse ärakuulamine. Kohus kuulab vanemad ära, nende isiklike õiguste osas isiklikult (TsMS § 558 lg 1). Samuti kuulab kohus isiklikult ära lapse, kes on suuteline seisukohti omama. Lapse ärakuulamisest võib loobuda üksnes mõjuval põhjusel (TsMS § 552¹ lg 1 ja 3).
4. Kohaliku omavalitsuse arvamus. Alaealist puudutavas menetluses küsib kohus valla- või linnavalitsuse seisukohta (TsMS § 552 lg 2).
5. Tõendite kogumine. Lapse huve puudutavas asjas ja hagita menetluses võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel ega ole üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega (TsMS § 230 lg 3; § 477 lg 5 ja 7).
6. Esialgne õiguskaitse. Vajaduse korral võib kohus menetluse ajal rakendada esialgset õiguskaitset. Enne seda küsib kohus üldjuhul lapse elukohajärgse valla- või linnavalitsuse arvamust (TsMS § 551 lg 1 ja 2).
7. Kohtumäärus. Hagita menetluses lahendab kohus asja määrusega (TsMS § 478 lg 1). Hooldusõiguse kuuluvuse kohta tehtud määruse saadab kohus kümne päeva jooksul pärast selle jõustumist perekonnaseisuasutusele, et hooldusõiguse andmed kantaks rahvastikuregistrisse (TsMS § 563¹).

Mida ainuhooldusõigus ei muuda

• Ülalpidamiskohustus jääb. Muudatused hooldusõiguses ei mõjuta vanema kohustust last ülal pidada (PKS § 96 lg 1). Kui teine vanem elatist ei maksa, lugege artiklit elatise sissenõudmisest.
• Suhtlusõigus jääb. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda (PKS § 143 lg 1). Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist (PKS § 143 lg 2).

Kui lahus elavad vanemad lapsega suhtlemise korras kokku ei lepi, määrab suhtluskorra vanema nõudel kohus (PKS § 143 lg 2¹). Sellise avaldusega tuleb üldjuhul esitada tõend, et lepitusmenetlus ei andnud tulemust. Lepitust ei pea enne kohtusse pöördumist läbima, kui vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne või esineb muu mõjuv põhjus (TsMS § 560¹ lg 1 ja 2).

Kas kohtu lahendit saab hiljem muuta?

Jah. Kohus muudab varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud (PKS § 123 lg 2).

Kui hooldusõigus kuulub kohtulahendi alusel ühele vanemale, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui lahendi aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist (PKS § 138 lg 1; § 123¹ lg 3). Avaldus rahuldatakse, kui see vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle vastu ning taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Riigikohus on kinnitanud, et kord lõpetatud ühist hooldusõigust on nendel tingimustel võimalik taastada (määrus nr 2-16-5794, p 17).

Mida enne avalduse esitamist ette valmistada

• ülevaade lapse senisest elukorraldusest: kus ja kellega laps elab ning kes on tema eest igapäevaselt hoolitsenud;
• loetelu küsimustest, milles kokkulepet ei saavutata, ning otsus, kas taotlete ainuhooldusõigust täielikult, ainult teatud küsimustes või hoopis otsustusõigust ühes asjas;
• kirjavahetus ja muud tõendid, mis näitavad erimeelsusi või teise vanema eemalolekut;
• andmed lapse lasteaia, kooli, tervise ja huvitegevuse kohta, kui need on vaidluse jaoks olulised;
• teave varasemate kokkulepete, perelepituse või perenõustamise kohta;
• vägivalla korral sellega seotud dokumendid, näiteks pöördumised politsei või lastekaitsetöötaja poole.

Kokkuvõte

Ainuhooldusõiguse saamine on võimalik, kuid ühe vanema soovist üksi ei piisa. Lahkuminek ei lõpeta ühist hooldusõigust iseenesest. Kohus ei rahulda avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps on selle vastu või kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole lapse huvides. Enne avalduse esitamist tasub läbi mõelda, kas probleem on üks konkreetne küsimus, mille jaoks sobib otsustusõigus, või laiem ja püsiv koostöö puudumine, mis võib õigustada ainuhooldusõiguse taotlemist. Rohkem perekonnaõiguse teemasid leiate lehelt perekonna- ja pärimisõigus.

Õigusaktid ja kohtulahendid

• Perekonnaseadus (redaktsioon jõustunud 01.01.2025)
• Tsiviilkohtumenetluse seadustik (redaktsioon jõustunud 30.06.2026)
• Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15 (12.02.2016)
• Riigikohtu otsus nr 3-2-1-35-16 (25.05.2016)
• Riigikohtu määrus nr 2-16-5794 (22.11.2017)

Vajate abi hooldusõiguse vaidluses?

Erovik Õigusbüroo aitab hinnata, kas teie olukorras on mõistlik taotleda ainuhooldusõigust või otsustusõigust, ning koostada kohtule avalduse koos vajalike tõenditega. Oleme esindanud kliente enam kui 250 vaidlusasjas, sh üle 150 kohtuasjas. Võtke meiega ühendust telefonil +372 506 4330 või e-posti teel info@erovik.ee. Teenuste hinnad leiate hinnakirjast; töö hind lepitakse kokku enne töö alustamist.

Artikkel on uuendatud 29.10.2026 kehtiva õiguse järgi.