Viimased muudatused füüsilise isiku pankroti (maksejõuetuse) osas
1. aug. 2022Võlgniku õiguste piiramine lapse elatise võlgnevuse korral
26. sept. 2022Laenu andmisel küsitakse reeglina tagatisi; niisama raha välja ei anta. Väga levinud isikliku tagatise liigiks on käendus (mõiste võlaõigusseaduse § 142). Käenduse andmise populaarsuse põhjuseks tundub olevat ka selle sõlmimise (näiline) lihtsus. Kuigi käenduse andmine on piltlikult justkui vaid üks allkiri paberil, siis tuleks käendajal kindlasti olla siin väga ettevaatlik ning mõelda enne allkirja andmist kõik riskid hoolega läbi. Käendaja peab aru saama, millele ta alla kirjutab ning kord juba antud käendusest vabaneda võib hiljem olla väga keeruline, kui mitte võimatu.
Käenduslepingu võib sõlmida väga lihtsalt
Sageli antakse käendus allkirja lisamisega tehingu põhidokumendile. Rohkem dokumente ei pruugigi olla või eraldi käenduslepingut. Oluline on aga, et käendaja saaks ka sellisel juhul aru, millele ta alla kirjutab ja mis sellest tuleneb. Riigikohus on lahendis nr 2-19-6362 (17.03.2021), leidnud: Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks määratud tähtpäevaks tasuma, ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt Riigikohtu 30. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Seega saaks notariaalsetes kokkulepetes väljendatud võlasummat pidada hageja kui käendaja vastutuse maksimumsummaks üksnes juhul, kui hageja sai dokumenti allkirjastades aru, et ta võtab sellega kohustuse käendada põhivõlgniku kohustust dokumendis märgitud summa ulatuses, ja ta soovis sellega seotud tagajärgi. (p 15.3.). Samas lahendis (p 15.1.), leidis Riigikohus, et deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. Seega tuleb ka käenduse andmisel tuvastada poolte tegelik tahe tehingus.
Käenduslepingu ülesütlemine
Käenduse lõppemise alused on sätestatud võlaõigusseaduse § 153. Enamasti on käendusleping sõlmitud mingi konkreetse kohustuse täitmiseks. Vahel võib käendusleping olla aga ka kestvusleping, kui käendatakse näiteks tulevikus tekkivaid kohustusi. Kestvuslepinguid saab teatavasti lõpetada ülesütlemise abil. Erakorralisele ülesütlemisele saab kohaldada võlaõigusseaduse §-i 196. VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Praktikas võib olla probleem, kuidas sisustada mõjuv põhjus erakorraliseks ülesütlemiseks. Õiguskirjanduses on leitud, et selleks võib olla näiteks lepingueelsete teavitamiskohustuste rikkumine käendaja suhtes, kuigi võib esineda ka muid põhjuseid nagu abielu lahutamine abikaasa kohustuste käendamise korral, juhatuse liikme ametiaja lõppemine, juriidilise isiku kohustuste käendamine juhatuse liikme poolt vms alus (VÕS kommentaarid I osa, 2016, lk 791). Kuid ka ülesütlemise ei mõju tagasiulatuvalt ja lõpetab lepingust tulenevad käendaja kohustused üksnes tuleviku suhtes (VÕS § 195 lg 2). Ülesütlemise hetkeks tekkinud kohustused hõlmavad kõiki võlgniku võlausaldaja suhtes ülesütlemise hetkel olevaid kohustusi, sõltumata nimetatud kohustuse sissenõutavusest, nt laenulepingust tulenev laenusumma tagasimaksmise kohustus ja intressi maksmise kohustus. Käendaja vastutus laieneb ka vastava kohustuse rikkumise tagajärgedele – isegi, kui selline kohustuse rikkumine leiab aset pärast käenduslepingu lõppemist selle ülesütlemise tõttu.
Nii on ka Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium asjas nr 2-19-8233, leidnud, et käenduslepingu ülesütlemine ei oma mõju juba käenduslepingust tekkinud kohustustele (p 12).
Käendusleping võib olla vastuolus heade kommetega
Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 2-14-21710 väljendanud olulisi seisukohti käenduslepingu suhtes kehtivate põhimõtete osas. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01) (p 46).
Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11).
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (p 48).
Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum:
- käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;
- käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;
- käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; (eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad).
Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust (p 49).
Käendaja saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa.