Pankrotiavalduse esitamisest võlausaldaja poolt

Ero Liivik, jurist · Avaldatud 07.12.2020 · Uuendatud 29.10.2026

Pankrot on võlgniku kohtumäärusega väljakuulutatud maksejõuetus. Vastavalt pankrotiseadusele võib pankrotiavalduse kohtule esitada kas võlgnik ise või tema võlausaldaja (§ 9 lg 1). Füüsilisest isikust võlgniku puhul esitatakse alates 1. juulist 2022 pankrotiavalduse asemel maksejõuetusavaldus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) alusel; võlausaldaja maksejõuetusavaldusele kohaldatakse pankrotiseaduses võlausaldaja pankrotiavalduse kohta sätestatut (PankrS § 3 lg 5, FIMS § 12 lg 1).

Pankrotiavalduse esitamise asjaolud

Vastavalt pankrotiseaduse § 10 lg 2 peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest:

  1) võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul;

  2) võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks;

  3) võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse;

  4) võlgnik teatab võlausaldajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita;

  5) võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.

Seadus täpsustab, et punktis 1 nimetatud asjaoludel võib pankrotiavalduse esitada võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks. Punktides 2–5 nimetatud asjaoludel võib võlausaldaja pankrotiavalduse esitada, sõltumata sellest, kas tema nõue on muutunud sissenõutavaks või mitte. Seega näiteks olukorras, kui on saanud teatavaks, et võlgnik on asunud näiteks aktiivselt vara peitma või raiskama, võib avalduse sisse anda, ilma et jäädakse ootama oma nõude sissenõutavust. See on ka loogiline, kuna vastasel juhul võib tekkida võlgniku tegevuse tagajärjel olukord, kus võlglasest äriühingul enam mingit vara ei ole ning nõude rahuldamine ei tuleks kõne alla.

Pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja peab esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta (PankrS § 10 lg 4). Muidugi juhul, kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama.

Kui kohus otsustab pankrotiavalduse menetlusse võtta, otsustab kohus kümne päeva jooksul ajutise halduri nimetamise, tehes selle kohta määruse. Kui ajutise halduri nimetamine tuleb otsustada eelistungil, otsustab kohus kümne päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest istungi toimumise aja ja edastab kutsed. Sellisel juhul otsustab kohus ajutise halduri nimetamise 20 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest.

Kohtu edasised toimingud

Kohus võib ajutise halduri nimetamise otsustada eelistungil, kuid see ei ole kohustuslik (PankrS § 15 lg 1). Ajutise halduri nimetamisel määrab kohus kohtuistungi aja pankrotiavalduse läbivaatamiseks, kui ta peab seda vajalikuks või kui võlgnik, võlausaldaja või ajutine haldur seda taotleb; muul juhul vaatab kohus pankrotiavalduse läbi kirjalikult (PankrS § 17 lg 1). Võlausaldaja, kes soovib avalduse läbivaatamist kohtuistungil, peab seda pankrotiavalduses märkima (PankrS § 10 lg 7). Ajutise halduri nimetamisel peatab kohus võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise.

Võlausaldaja pankrotiavalduse vaatab kohus läbi 30 päeva jooksul, kaalukatel põhjustel kahe kuu jooksul ajutise halduri nimetamisest arvates. Vaadanud pankrotiavalduse läbi, kuulutab kohus pankroti välja, jätab avalduse rahuldamata või lõpetab menetluse raugemise tõttu pankrotiseaduse §-s 29 nimetatud alusel. Kohus kuulutab oma määrusega pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Pankroti väljakuulutamisega algab pankrotimenetlus. Pankroti väljakuulutamisel otsustab kohus võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aja ja koha, pankrotihalduri (haldur) nimetamise ning hagi tagamise abinõude kohaldamise. Kohus võib pankrotiavalduse tagamiseks rakendada kõiki hagi tagamise abinõusid, samuti kohaldada võlgniku suhtes elukohast lahkumise keeldu ning võlgniku trahvimist, sundtoomist ja aresti. Pankrotimääruse kohta avaldab kohus viivitamata teate väljaandes Ametlikud Teadaanded (pankrotiteade).

Võlgade ümberkujundamise avaldus ei väldi pankrotti

Riigikohus analüüsis 18. novembri 2020. aasta määruses nr 2-18-15384 olukorda, kui võlgnik on esitanud võlgade ümberkujundamise avalduse vastavalt võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusele (VÕVS). Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et praktikas võivad esineda juhtumid, mil võlgniku vastu on esitatud pankrotiavaldus ja määratud on ka ajutine pankrotihaldur, kuid võlgnik esitab enne pankrotiavalduse lahendamist järjest uusi võlgade ümberkujundamise avaldusi. Isegi kui maakohus neid avaldusi VÕVS-is sätestatud aluste puudumise tõttu menetlusse ei võta, on võlgnikul õigus maakohtu määruse peale edasi kaevata, määruskaebuse läbivaatamine võtab aega ning see põhjustab pankrotiavalduse lahendamise venimise. Kolleegium leidis, et võlgade ümberkujundamise menetlus kui alternatiiv pankrotimenetlusele ei tohi tähendada seda, et pankrotimenetlust ei ole üldse võimalik läbi viia, kuna võlgnik esitab järjest uusi põhjendamatuid võlgade ümberkujundamise avaldusi (p 12.2.). Kohus leidis, et olukorras, kus võlgade ümberkujundamise avalduse esitanud isiku vastu on esitatud ka pankrotiavaldus, tuleb võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmise otsustamisel hinnata seda, kas võlgnik on püsivalt maksejõuetu või mitte. Juhul kui selgub, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, tuleb võlgade ümberkujundamise avaldus jätta menetlusse võtmata. Samas määruses võib maakohus juhul, kui esinevad vastavad alused, kuulutada välja võlgniku pankroti (p 12.3.). Selliselt saab vältida pankrotimenetluse venitamist. NB! Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus kehtis kuni 30. juunini 2022 (FIMS § 68 lg 2); füüsilise isiku võlgade ümberkujundamist reguleerib nüüd füüsilise isiku maksejõuetuse seadus. Ka FIMS § 19 lg 1 järgi algatab kohus võlgade ümberkujundamise menetluse üksnes siis, kui võlgnik on makseraskustes, kuid ei ole veel püsivalt maksejõuetu.