Pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine

Inimestele, kelle suhtes on käimas pankrotimenetlus, pakub huvi, kuidas menetlus võib lõppeda – kuidas ja millal? Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) alusel võib kohus vabastada füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Arvatakse, et motiveeritud võlgniku käest saavad võlausaldajad rohkem raha, kui võlgniku käest, keda jääks koormama lootusetu võlakoorem. Viimasel juhul on oht, et võlgnik hakkab igasugusest kohustuste täitmisest kõrvale hoidma.

Vaatleme seda võimalust lähemalt. 

Alates 1. juulist 2022 reguleerib kohustustest vabastamist füüsilise isiku maksejõuetuse seadus (FIMS); pankrotiseaduse (PankrS) §-d 169–177 on kehtetud ja neid kohaldatakse üksnes enne 1. juulit 2022 esitatud avalduste alusel algatatud menetlustele (FIMS § 68 lg 2). FIMS § 49 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast kolme aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku vabastamise tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, tehes selle kohta määruse. Kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka juba enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne ühe aasta möödumist menetluse algatamisest (FIMS § 49 lg 3). Kuid seda eelkõige siis, kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses.

Tulenevalt FIMS § 49 lg-st 6 ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (FIMS § 49 lg 7).

FIMS § 49 lg 5 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma FIMS §-s 47 või pankrotiseaduse 4. peatükis nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kui võlgnik on mõistetud süüdi näiteks pankroti- või täitemenetlusalases kuriteos, võib kohus jätta kohustustest vabastamise menetluse algatamata (FIMS § 45 lg 3 p 1) või, kui see selgub alles pärast menetluse algatamist, keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast (FIMS § 49 lg 5).

Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. FIMS § 47 lg 1 ja lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud kohustustest vabastamise menetluse kestel tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, võlgnik ei tohi varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kui kohus ei tuvasta, et võlgnik on oma tulusid ning vara varjanud või jätnud kohtule ja usaldusisikule andmata teavet oma sissetulekute või vara kohta, siis puuduvad ka alused keeldumiseks.

Riigikohus on väljendanud, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696 p 19).

Seega kohus hindab võlgniku käitumist ja kui leiab, et kellegi pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud, siis ta ka vabastatakse.

Silmas peab siiski pidama, et FIMS § 51 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest või kuni pankrotimenetluse lõpuni selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse või pankrotimenetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib FIMS § 51 lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.

Kokkuvõtteks: pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on üheks võimalikuks motivaatoriks võlgnikule, et ta käituks ise menetluses eeskujulikult (tegeleks mõistlikult tulutoova tegevusega või selle otsimisega) ning teeks omalt poolt kõik, et võlgu tagasi maksta. Juhul, kui tema teeb kõik endast oleneva, kuid siiski ei õnnestu kõike tagasi maksta, saab kohus siin omaltpoolt vastutuleva sammu astuda.